Küllike jutustab oma lugu Bulgaariast

Libahundid Bulgaarias 2023

19.oktoober 

Asume teele õhtuse lennuga Varssavisse, et järgmisel hommikul ühineda ülejäänud reisiseltskonnaga Varssavi – Sofia lennukis. Meid on viis matkaselli: Siiri, Saima, Kaja, Enn ja Külli.

Mattis on leidnud meile lennujaama lähedal uues ja moodsas elurajoonis kena soodsa öömaja, kus viie inimese peale lausa kolm tualettruumi on! Aitäh Sulle kallis poeg, tean, et Sinus on kaduma läinud suurepärane reisikorraldaja.

Leiame mõnusa itaaliapärase restorani (kõik poola köögiga kohad olid juba suletud), mis on rahvast täis vaatamata sellele, et sulgemiseni on veel jäänud ainult tund ja tegu on argipäevaga. Toidud on imemaitsvad ja mõistliku hinnaga, meeleolu on ootusärev ja rõõmus.

Õnnistasime reisi alguse sisse pudeli punase veiniga, millest Enn enamuse Saima valge kampsuni peale ajab. Õnneks on Saimal veel kampsuneid kaasas…

20.oktoober

Varssavi lennujaamas leiame eest suure osa meie libahuntide seltskonnast, kes on tulnud öise lennuga Tallinnast. 

Sofia lennujaamas selgub, et väljume Schengeni viisaruumist ja meie dokumente peab eriti hoolega ja mitu korda kontrollima. Järjekorrad on üsna pikad, Murphy seaduse kohaselt liigub naaber järjekord kiiremini, aga jalad on juba päris ristis ja tualette ei paista kusagilt. Trügin ebaviisakalt vahele, vabandan ja pääsen kergendustundega WC-sse. 

Saame kõik õnnelikult kätte oma pagasi. Ootame suviseselt soojas ja päikesepaistelises Sofia lennujaamas veel väikest gruppi reisikaaslasi, kes tulevad Lufthansa lennuga. Nad jõuavad mõningase hilinemisega, kuid …ilma pagasita. Aga libahundid ei virise, vapralt saavad nad hakkama nii rogainil kui matkadel,  pagasi saavad nad kätte alles reisi lõpus.

Asume kahe bussiga (jah, meid on nii palju, et ühte bussi me ära ei mahu) teele Bulgaaria tuntud suusakeskusesse Banskosse.

Pirini rahvuspargis asuvas Bansko linnas toimub kahe päeva pärast 8-tunnine Libahundi jälje rogain.

Majutume hotellis Casa Karina, vanalinn jääb meist 1-2 kilomeetrit allamäge ja matkarajad Pirini mägedesse algavad hotelli ukse eest. Esimesel õhtul meil ühist õhtusööki ei ole plaanis ja pudeneme linna peale laiali „mehanasid“ otsima. Hiljem selgub, et suur osa meie seltskonnast õhtustab samas üsna meie hotelli lähedal asuvas mehanas. Söök on bulgaariapärane, maitsev ja külluslik. 

Teeme veel pimedas ka tiiru vanalinnas, mis on väga kaunis oma kitsaste tänavate, trahteritest kostva rahvamuusika ja tänavate äärde laotud küttepuude riitadega.

21.oktoober

Modeli päev.

Hommikusöök hotellis on rikkalik ja maitsev, eriti juustud. Ainult kohv…, ükskõik millisele nupule ka ei vajutaks, tuleb sealt magusat jooki natukene tassi põhja. Kes küll tuleb selle peale, et vaikimisi kõigile kohvi sisse suhkrut panna? Mõne aja pärast lõpetab  kohvimasin üldse töötamise ja hommikukohvi nõudlejate saba muudkui kasvab.

Saame viie kontrollpunktiga modeli kaardid ja lähme maastikuga tutvuma. Proovime aeg ajalt radadelt kõrvale lõigata, kuid ikka ilmneb, et sellega ajalist võitu ei saa. 

Mäed on üllatavalt metsased, vaatamata kõrgusele on puud suured ja tugevad. Kuhu jäävad kidurad vaevakased, mis lapimaal juba 600-700 meetri peal domineerivad?

Peale kolmandat kontrollpuntki hakkab rada hoogsalt laskuma. Tõusu küll nii palju ei olnud. Jalad nagu iseenesest hakkavad kiiremini sibama ja juba me jookseme pikas rivis alla paisjärve poole.

Ühtäkki saan aru, et olen oma tiimikaaslased kaotanud. Kajal on põlv haige ja ilmselt oli meie jooksutempo liiga uljas. Mis tehtud, see tehtud, ootan neid järve ääres järele. Loodan, et nad ei ole väga pahased, tundub, et Enn ei olnud selline tuisupea ja jäi Kajale seltsiks.

Teised lähevad järveäärsesse trahterisse klaasikest õlut jooma. Karistan ennast sellega, et jään välja oma mahajäänud kaaslasi ootama ega lase ennast söögi ega joogiga ahvatleda. Milliseid isuäratavaid salateid seal süüakse!

Poole tunni pärast ei ole Kaja ja Enn ikka veel tulnud ja taipan, et nad on otsustanud järve äärde mitte tulla ja teist teed järgmisse punkti minna. Mis seal ikka, läbin kaks viimast punkti üksinda ja loodan, et nad ootavad mind hotellis. Kuid ka seal neid ei ole. Olen oma tiimikaaslaste poolt hüljatud ja nad on ilma minuta sööma läinud.

Reeturi palk on üksindus…

Õnneks pakuvad Siiri ja Saima mulle seltsi ja läheme kolmekesi linna sööma.

Leiame ühe mehana, kus pea kohal ripuvad viinamarjaväädid ja keset söögilauda potsatavad puu otsast kreeka pähklid, värsked ja väga maitsvad. Milline tore lisand meie söömaajale.

Õhtul saame hotellis tuttavaks oma matkaseltskonnaga. Tiiul on imeline oskus ka kõige vaiksemad ja häbelikumad inimesed rääkima panna. Tutvumisring 70 inimesega läheb väga ladusalt ja meeldejäävalt. Tuleb ainult osata küsida õigeid küsimusi ja inimesed avanevad.

22.oktoober

Rogaini päev

Hommikul kell 10 antakse hotelliesiselt platsilt start 8-tunnisele rogainile. Ilm on mõnusalt jahe ja natuke pilves, täpselt ideaalne. Moodustame Ennuga kahekesi võistkonna „Kuubik“.

Teeme alguses punkti 48 kohe viga, hommikuvärskena silkame kiviaedade vahel pea pool kilomeetrit kaugemale kui oleks vaja. Edasi läheb juba sujuvamalt. Tõuseme järjest kõrgemale, aga vaated on ikka metsased. Kohati meenutab loodus Värska metsasid või Kõrvemaad, ainult kõrgused on teised. Kallistest punktidest käime ainult kahes, 81-s ja 85 -s. Kohtume kindluse juures Heiki ja ta tütrega, kes on otsustanud veel järgmisedki tipud vallutada. Olgu ronimine neile kerge.

Jookseme ainult allamäge. 

Viimastel tundidel teeme veel ühe vea. Uhtoru alguses olev 42 punkt … jõuame järsust nõlvast alla punkti leidmata, suundume tagasi üles. Iga liigne tõusumeeter on psühholoogiliselt väga raske.

Pool tundi enne kontrollaega on meil jäänud veel üks orvand ja üks tipp. Järskude nõlvadega orvandis 54 punkti ei ole. Enn teatab entusiastlikult, et tuleb ronida järgmisse orvandisse, 50 meetrit üles ja 50 meetrit alla. Jalad on nagu makaronid ja sellega ma enam küll poole tunni jooksul toime ei tule.

Viimasel hetkel selgub, et orvand on siiski õige, olime läinud punktist mööda, seda märkamata. Punktis on teisigi…

Jõuame finišisse 4 minutit enne kontrollaega. Juhhei! Hakkama saime. 102 punkti. 

Rõõm ja rahulolu raskest ja imelisest päevast.

Nüüd basseini ja sauna (leili bulgaarlased saunas visata ei luba, aga eestlased viskavad ikka…), kus muljed ei taha lõppeda.

Õhtul autasustamine ja rahvuslike rütmidega pidulik õhtusöök. Täiuslik päev. Tiiu korraldab veel kõige krooniks tantsuvõistluse, olles ise muidugi  kõige väsimatum eestantsija. Pidu kestab hilisööni.

23.oktoober

Lahkume juba armsaks saanud Casa Karinast ja lehvitame Banskole. Päris põnev oleks siia talvel suusatama tulla.

Peale rogaini kulub meile ära füüsiliselt kergem päev. 

Teel Banskost Samokovisse külastame UNESCO pärandkirikut Dobraskos. Tegu on kolmelöövilise pooleldi maasse kaevatud kivibasiilikaga aastast 1614, mille seinad on freskosid täis maalitud. Ühel freskodest paistab nagu kujutataks Jeesust raketis.

Meie näljane matkaseltskond ostab tühjaks kohaliku pagaripoekese, kui minagi lõpuks poodi jõuan laiutab müüja vaid nõutult käsi: kõik on otsas! 

Lisaks kirikule ongi Dobarsko kuulus oma ülimaitsva kohaliku toidukraami ja vananaiste koori poolest. Toitu saime maitsta, aga vananaiste koori me sel hommikul ei kuulnud…

Sõidame läbi Pirini rahvuspargi, mis asub Rodope mägedes ja mis on 57 % ulatuses kaetud metsaga, neist valdava enamiku moodustavad okaspuumetsad, mis on tõeliselt võimsad. Ligi 60% pargist asub kõrgemal kui 2000 meetrit. See on uskumatu, kui metsane on Bulgaaria. Oleks ometi, et lageraied siia kunagi ei ulatuks ja üraskid neid metsi kahjustama ei pääseks.

Tee kulgeb läbi sügavate orgude, järskude nõlvade ja kõrgete metsaste seljandike. Me muudkui vaatame bussiaknast välja ja ahhetame. Tõesti imeline loodus!

Pikema peatuse teeme Plovdivis. Esialgu tundub, et oleme jõudnud tüüpilisse suurlinna, buss venib tipptunniaegses ummikus. Kuid siis avaneb meie pilgule tõeliselt kaunis ajalooline linn.

Plovdiv on Roomast ja Ateenast vanem linn, Trooja ja Mükeene kaasaegne. 8000-aasta vanust linna peetakse Euroopa vanimaks pidevalt asustatud linnaks ja üheks vanimaks maailmas. Kuidas me sellest varem midagi kuulnud ei ole?

Linn asub seitsme mäe jalamil ja on üks parimaid Bulgaaria linnu, kus elada, räägib särasilmne noormees, kes on meile giidiks. Ta on Plovdivis sündinud, elanud ja õppinud Ameerikas ja nüüd tagasi oma armastatud kodulinnas. Ta räägib nii kaasakiskuvalt ja innustunult oma kodulinnast, et meilgi tekib kindel tahtmine siia tagasi tulla ja selle imelise linna kultuuripärandit lähemalt tundma õppida. Kirti lausa plaanib siia kodukontorit pidama tulla…

Peale lühikest, aga väga sisukat ja kaasakiskuvat ekskursiooni vanalinnas, õhtustame mõnusates tänavarestoranides ja suundume kahjutundega bussidesse. Siia tuleks tagasi küll.

Ja jäätis oli Plovdivis ka väga maitsev…

Hilisõhtul jõuame Samokovisse, kus peatume järgmised 3 ööd, et teha matku Rila rahvuspargi mägedesse.

24.oktoober

Hommikusöök hotellis. Kohv on endiselt magus…

Sõidame bussidega Panichištesse, kust saab alguse matkarada 7 Rila järve äärde.

Halb uudis on see, et tõstuk, millega pidime kerge vaevaga saama matkaraja algusesse, siiski ei tööta ja meil tuleb kõmpida ise üles, et rajani jõuda.

Hea uudis on see, et kohaliku maasturiga on võimalik 15 (või oli see 30) euro eest 500 meetrit kõrgemale saada. Et autoga sellist järsku kivirahnudega kaetud nõlva sõita on võimalik, tundub uskumatu , aga üles me jõuame, ümber ei lähe ja tagasi ei veere!

Jaguneme matkarajal väikestesse gruppidesse, matkarada saab läbida nii päri kui vastupäeva, võimalik on käia isegi rohkem kui seitsme järve ääres, mis igaüks oma kujule vastavalt on iseloomuliku nime saanud. 

Autoga üles sõitjatel tuleb matkarajal tõusumeetreid 550 m, neil, kes kogu tee jala kõmpisid, tuleb tõusu lausa 1000 m. Aga vaated on vaeva väärt. Kõrgeima, Pisara järve äärest avaneb imeline vaade kõigile seitsmele järvele.

Oleme peaaegu ühel nõul, et tuldud teed tagasi minna ei ole nii põnev, seega otsustame, peamiselt küll Indrek otsustab, et tagasi läheme mööda järsku mäenõlva laskudes. Matkaraja  olemasolu on siin küll teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt suhteliselt märkamatu. Üks vastu tulnud „lääne-eurooplane“ ei soovita meil edasi minna.

Mäe harjalt vaadates tundub võimatu, et siit eluga alla jõuame. Aga Indrek juba läheb ja vapper Saima tema järel. Eks siis tuleb meilgi kuristiku poole suunduda.

Tegelikult ei olegi laskumine nii hull, hoopis väga lahe on. Aitäh, Indrek, et meid sinna vedasid. 

Tagasi alla jõuame täpselt kokkulepitud ajaks, osa tagasiteest küll pooljoostes läbides. 

Pärast matka sõidame Sapareva Banya linnakesse mineraalvee termidesse mõnulema. Basseinid on 30-40 kraadise loodusliku mineraalveega, kauni vaatega mägedesse loojuvale päikesele. Siia võiks jääda tundideks, milline mõnu, ja ilu, ja ei mingit kloori…

Õhtust sööme hotellis Samokovis. Oleme väsinud ja õnnelikud.

25.oktoober

Täna on plaanis vallutada Balkanimaade kõrgeim tipp Musala (2925 m). Sõidame bussiga Borovetsi suusakuurorti, kust matkarada alguse saab.

Tippu jõudmiseks tuleb meil tõusta 1610 meetrit, aega on 6 tundi, et tipus ära käia, matka pikkuseks ennustatakse 25 kilomeetrit.

See ei ole lihtne, siledat maad praktiliselt ei ole ja kogu tee kulgeb üles mäge. Jääme üsna viimaseks ja matkame koos perekond Virudega. Imelised lapsed, silkavad mäest üles ilma igasuguse nurinata ja  Kaisa on kõigest 7 aastane!

Umbes poolel teel tippu on matkaonn, kus saab osta kuuma teed ja kamina paistel ennast soojendada. Kinnitame pisut keha ja jätkame tõusu. Mägi muutub järsemaks ja liikumine meenutab juba rohkem ronimist. Üleval on päris tuuline, isegi väga. Ei tea siis, mis seal tipus veel on.

Oleme Ennuga tõesti vist viimased. Kaisa ja Triina päris tippu ei tule. Tipu vallutanud kaaslased tulevad meile juba allamäge vastu. 

Tiiu tuleb mööda järsku kivist mäeveeru allapoole…joostes. Nagu kitseke, ei mingit väsimust, hirmu jalga väänata või haiget põlve. Uskumatu naine…

Jõuame väsimusele, vastutuulele ja armutult tiksuvale kellale vaatamata viimaks siiski tippu. Siin ei olegi nii tuuline ja vaade on ülev.

Kiirustame mäest alla, ei tea ju täpselt kui palju aega alla minekuks kulub ja hiljaks küll ei taha jääda.

Matkaonnist leiame eest teisigi. Enam ei pea muretsema, et jääme viimaseks. Aga see laskumine busside juurde on lõputu… nii pikk see tõus küll ei olnud. Kindlasti on siin mingi nõidus. 

Ja jäämegi hiljaks, küll ainult viis minutit, aga siiski….

Vägev tunne on, see Balkani kõrgeima tipu vallutamine ei olnud üldse kerge, aga hakkama me saime ja süda on rõõmu ja rahulolu täis.

Õhtusöögil hotellis jääme kauemaks istuma ja satume pealtvaatajateks kohalike bulgaarlaste peole. Ilmselt mingi perekondlik koosviibimine. Nad on väga heatujulised ja hakkavad ühtäkki laulma. Laulavad ainult mehed ja mitmehäälselt. See on võimas ja väga ilus, selline spontaanne rahvuslik õhtu.

26.oktoober

Lahkume Samokovist ja suundume Sofia poole. Teel külastame imekaunist Rila kloostrit.

Rila klooster on Bulgaaria suurim ja kuulsaim UNESCO maailmapärandisse kuuluv ida-õigeusu klooster, mis asub 1147 m kõrgusel merepinnast Rila mägede vahel. Klooster on kuulus oma imekauni arhitektuuri ja uskumatult rikkalike freskode poolest, mida võiks imetleda päevi.

Jätkame sõitu Sofiasse. Jaguneme kiiresti kolme lähestikku asuva hotelli vahel, vahetame riided ja jäänud ongi veel viimane poolepäevane matk Sofia kohal kõrguvatesse Vitosha mägedesse.

Matka algusesse jääb pisike Bojana kirik, mis jälle kuulub UNESCO maailmapärandisse. Kirik on ehitatud kolmes etapis, idatiib valmis 10.sajandi lõpus, kesktiib 13.sajandil ja läänetiib ehitati 19.sajandi keskpaigas. Sajandite jooksul on kirikut kaunistatud kolmes kihis seinamaalingutega, mis pärinevad erinevatest ajalooperioodidest ja on kunstiajaloolaste poolt eriti väärtuslikeks hinnatud just 1259. aastast pärit tundmatu Bojana meistri maalitud freskode poolest.

Kiriku aias, kohe sissekäigu juures jääb silma pirakas puuhiiglane, mis lähemal uurimisel osutub mammutipuuks ehk hiidsekvoiaks. Arvasin, et neid näeb ainult Ameerikas…

Tõuseme mööda matkarada Bojana 300 meetri pikkuse kosk-kaskaadi juurde. See on päris järsk 500 meetrine ronimine kosekohina saatel. Lehtede varjus peidavad ennast säravkollaste laikudega salamandrid, keda esialgu mürgiseks peame ja veidi pelgame, kuigi nad on väga armsalt äpud mööda järsku mäeveert lahtiste lehtede vahel üles sibades.

Kuna oleme alustanud oma matka päeva teises pooles ja mõne väärtusliku pooltunni ka kirikus freskode imetlemisele kulutanud, on oht, et alla linna jõudmiseks meil päevavalgust enam ei jagu. Lisame kiirust ja tuleme mööda kivist rada pooljoostes alla. Muidugi otsustab Indrek jälle lõigata ja satun oma paljaste varvastega sandaalides paksult kollaste lehtedega kaetud salamandreid täis olevale mäenõlvale. Liigun Kaja jälgedes tippides aeglaselt mööda mäge raja poole ja valmistan teistele pettumuse, et tempo alla viin. Hiljem selgub, et salamandrid inimesele ohtu ei kujuta, nende nahalt erituva mürgise aine kogus on nii väike, et on ohtlikud ainult pisiloomadele. 

Laulvate konnadega järve ääres peame tõdema, et sügiseks on konnad oma laulmise juba lõpetanud, kuid aeg ajalt puude vahelt vilksatav Sofia pakub õhtupäikeses imelisi vaateid.

Dragalevski nunnakloostri juurde jõuame üsna hämaras ja selleks päevaks on kloostri väravad juba suletud. Ega me kurvasta, Rila klooster ja Bojana kirik on tänaseks juba piisavalt elamust ja silmailu pakkunud.

Ja ongi käes viimane õhtu. Rahvuslikud toidud, kannudes vein (väga maitsev), tänusõnad ja muljed.

Oleme tänulikud ja rahul. Bulgaaria on imeilus maa, libahundid on suurepärased matkakorraldajad, reisiseltskond on inimesed, kellega võiks luurele minna. 

Juba jääme järgmist reisi ootama!

Aitäh Tiiu koos super meeskonnaga!

Järgmise korrani!