Libahundi jälg Armeenia 21-29.oktoober 2022

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et Libahundi rogaini tegijatel on ikka algusest saati väike kiiks küljes olnud. Alustades ideest korraldada eestimaalastele rogaine väljaspool traditsioonilisi tava-orienteerumismaastikke, jõudsime peagi üsna hullude ideedeni organiseerida rogainid Põhja-Eesti väikesaartel- Naissaarel, Aegnal, Pakril, Pranglil…Sealt veel sammuke järgmisse kategooriasse kuulub Soomes Sipoonkorpi Rahvuspargi põnevatel kaljumaastikel rogainimine ligi 500 eestlasega 2016.aasta kevadel.

Isu aga kasvas ja soov midagi põnevat ja teistmoodi pakkuda viis korraldajad Gruusiasse. Unustamatult kaunis loodus ja sõbralikud inimesed! Enne rogaini-idee küpsemist sai mitu uurimisretke väiksema sõpruskonnaga kohapeal tehtud ja asjaolusid põhjalikult kaalutud. Kõiki aspekte arvesse võttes tundus Bakuriani kant igati sobilik olevat ja asi läks hirmsa õhinaga töösse. Ja kui siis suuremahulised maastiku- ja kaarditööd valmis said, puhkes Covid 19…

Ennast hurraaga kirja pannud osaleda soovivatest tiimidest jäi lõpuks oktoobriks 2021 alles vaid 22 võistkonda, nende seas ka üks lätlaste mansa. Rogain sai sellest hoolimata edukalt imeilusa ilmaga peetud, osalejatele lisaks nädalane reisi-ja matkaprogramm Sakartvelo põnevamates paikades; Adjarias, Musta mere rannikul ja Svaneetia lumistes lummavates mägedes sisustatud. Tagasiside kaasalööjatelt oli väga positiivne. See julgustas edasi sarnaseid radu astuma ja idee 2022 sügisel Armeenias samalaadne üritus korraldada muudkui küpses.
Kevadel 2022 väisasimegi organisaatorite tiimiga Armeenia mägesid-matkaradu ja armusime hetkega selle imelise mägise maa looduse võludesse. Ja plaan 1800 m kõrgusel suusakuurordis Tsaghkadzoris rogain korraldada, sai töösse võetud. Nii suur oli tekkinud soov jagada selle imelise ja ainulaadse loodusega riigis kogetut teistegi eestlastega, sest ega sellele maale teadaolevalt just väga ohtralt turiste Eestist ei satu. Juulis toimus veel üks kontrollretk majutuskohtade, toitlustuse, matkaprogarammi, logistika ja transpordi kokkulepete sõlmimiseks. Läbirääkimisi peeti Kaukaaasia kombe kohaselt kaetud laua taga, tuliselt, pikalt ja kirega. Sealse riigi fantastiliste maastike, ajaloo ja kultuuripärandi taustaga tänapäeva ettevõtjatel on nimelt arusaam, et kui tullakse Euroopast, siis hinnad peavad olema kümnekordsed võrreldes kohalikega. No “Vana Tallinn” ja mõned armeenia keeles selgeks õpitud käibefraasid aitasid teekonda sellel Kolgata teel oluliselt siledamaks lükata. Augustis elasid meie rajameister-kaardistajad nädalakese veel suusakuurordis kohapeal ja aluskaartide andmed said kenasti “päriselus” üle kontrollitud-kaardistatud.
Algas registreerimine Tsaghkadzori rogainile… Ja septembris ujutasid uudistekanalid kogu meediaruumi üle teadetega sõjast Armeenia-Aserbaidzaani vahel. Olles eelnevalt Armeenia oludega siiski kohapeal mitu korda käinuna kursis, teadsime, et tegelikkuses on piirikonfliktid seal üsnagi igapäevaelu osaks ja sõjaväeüksused mõlemal pool piiri tulistavad ka rutiinselt õhku, et vastasele märku anda oma kohalolust ja valmisolekust. Vastuseks meie järelepärimistele “sõja” osas teatasid meie koostööpartnerid, et piiri ääres Jermukis ja Gorises paugutati küll ja oli ka ohvreid, aga nemad ei saanudki aru, miks meedia seekord nii suurt kära tõstis, sest selline vastastikune piiriülene kätš on neil juba pikemat aega üsna tavapärane.
Siiski alalhoidlikumad eestlased loobusid orienteerumise-mõttest ja reisist. Need, kelle deviisiks on aga “Julge elada!” jäid retkele truuks ning seegi kord olime valmis korraldama oma rogaini suurepärasel maastikul vaid kümnekonnale vaprale tiimile. Viimasel nädalal lisandus aga veel ootamatult 7 tiimi Armeeniast. Nende seas enamus vene päritolu vägagi tegijad orienteerujad, kes teatud põhjustel juba kevadest Armeenias elavad. Seega - taas rahvusvaheline võistlus! Ja osalejad ei olnud rogainipäeva lõppedes kitsid rajameistrit, maastikku ja kogu ürituse korraldust kiitma!
Mis siis teoks sai:
Suurem osa grupist lendas kohale Tallinn- Varssavi- Jerevani lennuga, olles kohal 22.oktoobri varahommikul. Samal ajal maandus lennuk ka Tbilisis ja 11 osalejat, kes sealtkaudu saabusid, alustasid sealt meie poolt tellitud transfeeribussiga samuti teekonda Tsaghkadzorisse. Majutuspaik “Writers House” oli ka ühtlasi meie võistluskeskuseks ja kohe saabudes saime kiiresti tubadesse reisiväsimust välja puhkama. See hotell on juba nõuka-ajast kuuulus kui rahvusvaheline kirjanike peatuse-puhkuse- ja inspiratsioonipaik. Ja väga omapäraselt uhke nii stiililt kui sisekujunduse materjalidelt oli ta kindlasti!
Pärast toekat ja igati maitsvat kohalike roogadega lõunasööki jagasime kätte “Modeli”-kaardid ja rahvas valgus laiali Tsgahkadzori maastikega tutvuma ning kaardiga sinasõprust sõlmima. Kui sel päeval sadas veel pärastlõunani uduvihma, siis ülejäänud päevad näitasid meile vaid päikest ja Armeenia taevaisa igakülgset soosingut. Model andis enamuse arvates suurepärase pildi eesolevast rogainist ja aitas kõvasti maastikuga kohanemisele kaasa

 

23.oktoobri hommikul andsimegi stardi 8-tunnisele Libahundi sügisrogainile ja elevil võistkonnad kadusid  pikaks päevaks korraldajate silmist päikeses sillerdavate mäetippude suunas.  Naasnute õhetavad põsed ja säravad silmad kõnelesid ise enda eest, finišis Puškini bareljeefi all tiimikaaslaste kallistamine ja kiitmine tõmbasid ka korraldajate näod naerule. Tulemused leiduvad libahundi kodulehel

 


Kaotajaid ei olnud, igaüks leidis midagi hingele ja ihule sobilikku ja rõõmupakkuvat.
Pärast saunatamist-ujumist järgnes hotelli kõige pidulikumas tammepaneelist seintega “Presiidiumisaalis” autasustamine ja seejärel ohtralt kaetud söögilauaga pidulikum bankett. Rõõmsa elevuse rogainijates tekitas esinema tellitud armeenia noorte väga professionaalne folkgrupp, kelle kirglikud tantsud panid eestlaste, kui tuntud laulu-ja tantsurahva jalad kohe hoogsalt rütmi kaasa kõpsutama. Nii täituski tantsupõrand järgnenud disko juba esimese reipa looga ja vastupandamatuid tantsulõvisid jagus põrandale kuni varaste hommikutundideni.


  

24.10 Lahkusime Tsaghkadzorist, sõit nüüd juba ühes suures bussis viis Armeenia uhkuse-1800 m kõrgusel asuva Sevani mägijärve äärde. Tõmbenumbriks oli siin muidugi kuulus järve poolsaarel asuv Sevananki klooster, aga kaheksa vaprat meie seast võtsid kohalike suureks ehmatuseks ette ka supluse mägijärve selges ja karges kaheksa plusskraadiga vees. Ijevani veini-ja konjakitehase ekskursioon koos degustatsiooniga andsid suurepärase pildi selle maa alkohoolsete hõrgutiste aga ka kompottide-kastmete-keediste tootmise traditsioonidest. Ja vahvaks vahepalaks osutus ühe tehase töötaja eestikeelne rõõmuhõise meid kohates-nimelt oli ta oma nooorusaegadel Eestis sõjaväes teeninud ja meenutas meile heldimusega oma Haapsalu-Kiltsi sõduriaegu.  

Järgnes sõit Dilijani- majutusime endise ratsakeskuse kohale rajatud uhkes hotellikompleksis „Hagarthsin“, kus pärast õhtusööki saime restoranis mõnusas juturingis kõigi osalejatega korralikult tuttavaks. Selgus, et meil on kokku tulnud äärmiselt põnev, ilus, tark ja huvitav seltskond!


25.10 Meie bussijuhi, armeenia-päraselt tõmmu ja moekalt habetunud Firduse vedamisel viis tee meid Dilijanist viie km kaugusele matkaradade algusse Jukhtavanki kloostri lähedusse ja buss jäi seal ootama. Matkale Dilijani Rahvuspargis, Armeenia Shveitsiks kutsutud maastikel mindi kahes grupis: tugevamate grupp asus  ca 22 km rajale koondnimetusega „Kolm tippu“ ja jõudis 5 tunni pärast Haghartsini kloostri juurde , 6-liikmeline “jalutajate punt” pidi tegema lühema tripi rahvuspargi lähematel mäenõlvadel, tulema 3-4 tunni pärast tagasi bussi juurde, kust sõidetakse Haghartsini kloostrisse, et seal kohtuda pikema matka tegijatega. Pika raja läbinutele pakkusid elamusi kohalikud karjused, eeslid, kaunid mägiaasad, mäetipud ja 1300 tõusumeetrit. „Jalutajad“ aga suutsid mingil imeväel märgistamata matkaradade hargnemistel üksteist silmist kaotada ja mehed-naised liikusid laskudes mööda erinevaid radu. Seejuures naised ekslesid tagasiteel päris tõsiselt tihedates alustaimestikuga pöögimetsades, kus rajad ühtäkki hoopistükkis kaduma kippusid, enne kui taipasid, et jõed voolavad alati allamäge ja see fakt neid ka õnnelikult peale 13 km vahemaa ja 700 ronitud tõusumeetriga bussi juurde juhatas! Kogu selle seikluse tegi kaasa ka üks kohalik koer, kes truult naistekamba bussi juurde saatis ja siis koduteele mitme kilomeetri kaugusele tagasi asus. 


 

Haghartsini kloostrikompleks oli rahvast-turistidest tulvil, aga jalgsimatkajaid peale meie ei leidunud. Sai osta kuuma kohvi ja otse ahjust tulevaid suus sulavaid kuumi hiiglaslikke pirukaid. Sellise ägeda matkapäeva lõpus oli hotelli saunalava ja bassein õhtul kümblevaid-lõdvestavaid eestlasi paksult täis. Lauldi laval ilusaid rahvalaule ja tehti ka kujundujumise treeningut. Järgmise päeva suureks eesootavaks mäevallutuse-katsumuseks seati vaim ja füüsis üheskoos valmis.

26.10. kl.8.30 Lahkusime Dilijanist, sõitsime juba soojemate riietega varustatult (+23 soojakraadiga!) Jerevani ja meie järgmise peatuspaiga, hotell Caucasuse juures jagunesime kahte väiksemasse bussi ehk sprinterisse. Algas sõit Aragatsi mäele. Bussid viisid meid 3200 m kõrgusele Kari liustikujärve kaldale, kust algaski Armeenia kõrgeima mäe vallutusretk. Juba kilomeetreid eemalt hakkasid paistma Aragatsi lumised kiiskavvalged tipud ja ahvatlesid ennast oma sulni ja malbe vaikolekuga vallutama. Päike säras, õhk muutus aga iga tõustud meetriga kargemaks. Taamal puhkasid stoilises rahus selged ja uhked ilma pilvevööta Ararati mäe tipud. 

  

Elevil matkajate kamp valgus entusiastlikult bussist järve äärest ja asus reipalt üles rühkima Aragatsi lõunatipu suunas. Õhutemperatuur +7. Kuna ajalimiit oli 5 tundi, sest päike loojub juba 18.00, siis vaid rajameister Sergei võttis ette ka plaani jõuda Põhjatippu 4090 m. Lumised nõlvad, teravad hambulised ja kitsad mäeharjad, kohati libedad kivikülvid ja lõikav tuul tegid tippujõudmise vägagi tõsiseks, aga allavandujaid sellel retkel ei olnud – kõik said seatud eesmärgiga hakkama ja alla naastes olid emotsioonid laes. Helena kui kõige vapram, noorem ja kiirem, jõudis ka supluse Kari järves ära teha ja pälvis kohalikelt turistidelt auhinnaks kangema vedelikuga täidetud pudeli. Tagasiteel sai järele proovitud ka negatiivse gravitatsiooni ime - nimelt Amberdi kindlusse viival teel on lõik, kus nii teele valatud vesi kui veega pudel hakkasid ülesmäge veerema. No nii vahva on avastada uusi imesid pakkuvaid maid ja kogeda põnevaid elamusi!



“Caucasuse” hotell kannab sildil viit tärni ja on üks uhkemaid spaa-hotelle Jerevani äärelinnas. Nii saime ka meie taas sauna-basseinimõnusid täie rauaga luksuslikes oludes nautida.

27.10 Sõitsime ekskursioonipaketi raames bussiga kaema Geghardi kloostrikompleksi ehk Geghardavanki. See Azati jõe kanjonisse nn elavasse kaljusse raiutud klooster koos kabelite, kirikute, hauakambrite ja eluasemetega illustreerib armeenia keskaegset arhitektuuri selle tipptasemel.Nii mõnigi matkaline süütas Püha Jumalaema kirikus küünla. Ja pea igaüks sai kotti pista kohalike magusatootjate valmistatud “churcelosid” -kas viinamarja, aprikoosi või granaatõuna mahlas nööri otsa lükitud kreeka pähklitega maiustusi

      

Edasi jätkus teekond kümnekonna kilomeetri kaugusele sama kanjoni veeres asuva Garni paganliku templi juurde. See on ainuke endise NL aladel alles olev joonia stiilis kreeka-rooma sammastega tempel kõrge kanjoni serva peal. Jättis ikka tõesti väga uhke mulje ja armeenlased on selle restaureerimisse pärast korduvates maavärinates purunemist ka ohtralt panustanud. 


       

Templi juurest laskusime alla kanjonisse ja siit algas meie matkarada-jalgsimatk, sooviga jõuda Azati veehoidlani, kuhu tellisime ka bussi vastu. Alustuseks saime mitme kilomeetri ulatuses nautida nn “kivisümfooniat” ehk liitsammastikku - Garni kanjoni seinteks olevaid viie-ja kuuenurkseid kõrgeid kivisambaid, mis vulkaaniliste kivide kokkuvarisemise ning erosiooni toimel on tekkinud. Eemalt paistavad sambad kui oreliviled, siit ka nimetus- “Kivisümfoonia”. Selle matka käigus kogesime ka tõelist paanikat ja segadust. Kuna viimasel hetkel enne reisile minekut asendasieme Aserbaidžaani piirile lähedal oleva Gorise ja Khndzoreski koobaslinna matka turvakaalutlustel Garni kanjoni matkaga Azatini, siis seda rada me ise füüsiliselt läbi teha ei jõudnudki. Nüüd aga osad tragimad jooksjad otsustasid trenni teha ja matka lõpp-punkti veehoidla läheduses bussi juurde joostes liikuda. Matkajuht Veikko koos raja träkiga aga tuli grupi viimaste liikmetega meie vapra matkakolonni lõpus. Peale suurema grupi 11-kilomeetrist rännakut jooksid meie sportlased aga kolonnile ehmunud nägudega vastu ja teatasid, et edasi teed ei lähe ja kanjonist üles maanteele pääsu ei ole. Nemad otsustasid joosta tagasi 5 km ja tõusta sealt Bananjani küla kaudu maanteele. Kuna matkaraja sildid olid seekord meid väga kindlalt mööda kanjonit edasi juhatanud ja Veikkol ka träkk telefonis, siis otsustasime ikkagi seda rada otsida- ja ennäe imet- mõnesaja meetri pärast nägimegi teerajakest üles suunduvat. Paarikümne meetrise tõusu järel oli ees lõik, kus ca 45-kraadise kaldega mäel läbis teerada pehme klibuga rusukalda. Ja see tundus mõnele matkasellile ikka liiga hirmutav. Seega pöördus üks kuuene seltskond omakorda tagasi ja asus samuti Bananjani küla poole teele. Ülejäänud ronisid vapralt üksteist toetades kanjonist üles ja suundusime oletatava bussi ootekoha poole. 

  

Bussijuht Firdus aga kaardilugemises nii osav ei olnud ja tema arust pidi ta hoopistükkis mitu head kilomeetrit tagapool meid ootama. Seega tuli peatada üks kohalik auto ja suunduda sellega otsima esmalt bussi, siis ka neid, kes Bananjani kaudu tulid. Vahepeal selgus, et ka üks kolmene grupike matkajaid oli veel kuhugi maha jäänud. Kuna hakkas juba pimedaks minema, tuli nüüd kiirustada. Helistades selgus, et nad on ikka veel all kanjonis ja otsivad sealt väljapääsu. Vapramad mehed laskusid uuesti alla ja tõid ka eksinud lambukesed õnnelikult juba pealambi valgel üles kohale. No parasjagu ehmatust ja ärevust käis ikka kogu selle matka juurde! Esimeste emotsioonide vaibudes arvas aga nii mõnigi, et see seiklus andis sellele muidu üksluiseks muutunud kanjoni-matkale paraja portsu vürtsi juurde.

28.10 Jätsime suursuguse hotell Caucasusega hüvasti, suundusime bussiga Khor Virabi templi juurde.                 

Tempel asub otse Türgi piiri ääres ja on pühendatud Gregorius Valgustajale, kes legendi järgi seal 13 aastat vangis istus, enne kui kuningas Tiridates III ta vabastas ja Armeenias ristiusk vastu võeti. Kuulsaks teeb selle templi aga muidugi ka võimas vaade kohe sealsamas piiri taga asuvale Ararati lumistele tippudele. Peale kohustuslike selfiede tegemist järgnes bussiretk Zvartnotsi katedraali varemetele. See 7.sajandist pärinev Süüria ja Mesopotaamia sugemetega ümarvõlvkirik oma imeliste joonia sammastega on andnud mõjutusi kogu hilisemale Armeenia, Gruusia, Aserbaidžaani ja Türgi arhitektuurile. Kohalikud pruutpaarid käivad katedraali varemete oma ühise elutee algust jäädvustamas. Nii saime meiegi osa ühe ilusa noorpaari pulmatraditsioonist.

            

Ja ongi pealinna Jerevani avastamise aeg. Seltskonnale jagatakse linnakaardid koos tähtsamate vaatamisväärsustega ja igaüks saab seada sammud meelepärases suunas. Tamanjani Kaskaad, Vabariigi väljak, Matenadaran, Ema Armeenia sammas, Vernissaaž, Ooperi-ja balletiteater- Jerevani suuremad vaatamisväärsused said tõesti kõik ära nähtud. Vahepeal on pimedaks läinud ja linnas süttivad värvilised suured reklaamplakatid-sildid.

 

Nüüd suundume meie viimasele ühisele õhtusöögile- seekord Echmiadzini linna, imelisse kunstnike kogukonna loodud Machanentsi majja, kus meile on kaetud fantastiliste hõrgutistega pidulik laud. Küll sööks veel kõike seda imemaitsvat kraami külluslikelt vaagnatelt, aga kõht seab piirid. Imetleme ja uudistame rahvusvahelise kunstisümpoosiumi raames valminud meistrite maale ja taieseid, naudime täiega seda eriskummalist sensuaalset õhkkonda. 

  

Ja ongi aeg istuda bussi, et sõita lennujaama. Öösel suundume juba Varssavi kaudu kodu poole.

Aitäh ja sügav kummardus, Armeenia, sinu imelise vaheldusrikka looduse, lumiste mägede, siniste järvesilmade, kärestikuliste jõgede ja uhkete ajaloo-kultuuriväärtuste eest! Aitäh, et lubasid meil sellest kõigest osa saada, meil ennast oma mägistel matkaradadel proovile panna, rikastada uute teadmiste ja vägevate kogemustega!

Aitäh, toredad ja lõbusad teekaaslased-matkajad sellel retkel, te olete supervahva seltskond!

 



Kommentaarid